Lapsendamiskeskus Oma Pere
  • E-R 19:00 - 22:00 T 14:00 - 22:00
  • 56890150

Õhtuleht-artikkel

“Vaatame öösel oma magavaid lapsi ja tunneme, et me ei anna neid mitte kunagi mitte kellelegi!”

Katrin Helend-Aaviku, 18. juuli 2016
Õhtuleht

“Kui töölt koju jõudsin, nägin, et mu sussid on pliidi peal ja kõik mänguasjad mööda tuba laiali! Lapsed karjusid ja naine nuttis. Totaalne kaos!” kirjeldab kolme väikse poisi uueks isaks saanud mees pöörast aega, mil nad turvakodust toodud lastega ühist elu alustasid.

Abielupaar Sveta ja Aleksei (nimed muudetud) oli aastaid soovinud endale lapsi, kuid paraku tulemusteta. Kolm korda proovisid nad ka kunstlikku viljastamist, aga ka see ei õnnestunud.

“Mõtlesime siis, et kui jumal meile oma lapsi ei anna, saame armastust pakkuda neile, kellel vanemaid ei ole,” räägib Aleksei.

“Meie mõte oli kohe see, et soovime võtta mitu last. Tahtsime suuremat peret,” märgib pereema.

Soovidega juhtub aga vahel nii, et need lähevad täide suuremalt kui oodati. Just nõnda suure südamega Sveta ja Alekseiga juhtuski – pool aastat tagasi pakuti neile koguni kolme ühest perest pärit poissi. Noorim vendadest on kaheaastane, keskmine neljane ja kõige vanem kuueaastane. Poisid sattusid turvakodusse, kuna mõnuainetest sõltuvuses olevad vanemad ei suutnud pakkuda neile hoolt ja armastust.

“Kui neid esimest korda turvakodus vaatamas käisime, olid meil lahkudes pisarad silmis,” ütleb pereema.

“Kohe tundsime, et need on meie lapsed,” lisab pereisa.

Esimesed kuud – tõeline katsumus

“Aga miks te meile üldse külla tulite?” küsisid poisid uurivalt, kui võõras tore onu neid neljakäpakil oma seljas mööda turvakodu ringi sõidutas.

“Sellepärast, et te meeldite meile,” vastas hingeldav mänguhobune, kellest sai peagi nende kasuisa.

Kuigi Sveta ja Aleksei valmistasid end nii hästi kui võimalik ette päevapealt kolme väikse põnni emaks ja isaks saamiseks, olid esimesed päevad, nädalad ja isegi kuud üksteisega kohanemisel väga rasked. Õnneks on nende jaoks igal ajal kättesaadav tugiisik, kes värskeid vanemaid kuulab, toetab, julgustab ja rahustab.

“Meie suurim hirm oli see, et me ei tule toime ja teeme midagi valesti, mis võib laste elu ära rikkuda. Neil oli ju varem niigi raske elu olnud,” räägib Aleksei, et väike hirm oli ka seetõttu, kuna ei teatud, kas vanemate ennasthävitav eluviis on laste tervisele ja psüühikale jälje jätnud või mitte.

Lisaks neile hirmudele tuli iga päev pista rinda väiksemate ja suuremate katsumustega, millega lapsed oma uute vanemate armastust ja kannatust lakkamatult proovile panid. “Kui lastega esimest korda koju tulime, siis tahtsid nad kohe võimu üle võtta ja kamandada,” räägib Aleksei, et kuna ta puhkus algas alles kolme päeva pärast, pidi Sveta seni üksinda poistega hakkama saama.

“Ta helistas mulle esimesel päeval töö juurde ja nuttis telefonis. Küsisin – mis juhtus? Tema vastas, et tule koju, küll siis näed,” meenutab mees muheledes. “Kui koju jõudsin, nägin, et mu sussid on pliidi peal, lapsed karjusid ja mänguasjad olid kõik mööda tuba laiali. Totaalne kaos! Nad on andekad lapsed – oskavad maja pea peale pöörata!”

Tookord oli aga asi naljast kaugel. Kaos jätkus päevast päeva. Lapsi ohjeldada oli keeruline, sest neid oli varem kodus karmilt koheldud ja pelgalt pehme leebe sõna mõjus neile kui hane selga vesi.

Mida te siis tegite?

“Mis me ikka tegime – hoidsime kätega peast kinni,” muigab Aleksei.

Näiteks sattusid poisid vaimustusse, et ühtäkki on neil vetsus vabalt käes terve rull tualettpaberit ja nad suutsid nii suure ummistuse tekitada, et isegi appi kutsutud torulukksepp laiutas nõutult käsi. Pott tuli maha võtta ja torud puhastada.

Mõne aja pärast korraldasid vennakesed sama tembu ja täpselt sama edukalt Aleksei ja Sveta sõprade juures, kuhu nad olid koos külla läinud.

Kätega peast kinni hoidmise kõrval püüdsid vanemad ka järjekindlalt piire paika panna ning selgitavaid-suunavaid jutuajamisi pidada. “Ütlesime neile, et oleme kurvad, kui te pahandust teete.”

Unelaul ja meestejutud

“Esimesed kaks kuud oli küll selline tunne, et ei teadnud, mida teha või kuhu joosta!” ütleb Aleksei. “Me olime nii kurnatud ja näost hallid, et kui esimest korda pärast laste koju toomist sõpradega kokku saime, küsisid nad kaastundlikult, kas meil on keegi lähedane ära surnud,” naerab pereisa.

“Mitte kordagi aga ei ole me mõelnud, et ei taha enam sellist elu ja viime lapsed tagasi. Nad on ju meie lapsed!”

Parasjagu tormavad kolm naerusuist venda õuest tuppa. Kaks väiksemat poevad isale ja kõige vanem emale sülle.

Kas need imearmsad vaiksed lapsed teevad tõesti vanematele peavalu? Möödub aga vaid viis minutit, kui trall lähebki lahti.

“Sa teed niimoodi oma põlved katki,” hüüab isa keskmisele pojale.

“Aga ma kannatan selle ära! Ma olen ju mees!” ütleb poisike tõsiselt isale otsa vaadates. Aleksei muheleb. Alles see oli, kui nad ajasid pojaga vannitamise ajal meestejuttu ja Aleksei rääkis talle, et mehed on tugevad, kaitsevad nõrgemaid ja peavad oma lubadusi. Näib, et poisile jäi sellest üht-teist meelde.

Aleksei ütleb, et kuna poistel on olnud raske elu, vajavad nad palju armastust.

Ta meenutab esimesi öid, kui lapsed ei tahtnud magama jääda. Nad olid pinges ja nutsid.

“Siis ma laulsin neile “Meil metsas sirgus kuuseke”. Laulsin ja laulsin, nii et kurk oli kähe, vähemalt nelikümmend korda järjest, enne kui nad lõpuks magama jäid, ” räägib pereisa.

Kas sa armastad mind?

Sveta ütleb, et tegelikult püüavad lapsed koguaeg omal moel head olla, aga neis on paraku väga tugevalt kinnistunud tunne, et nad on pahad ja seepärast ei saa neid armastada.

“Nad küsivad tihti – kas ma olen tubli? Kas sa armastad mind?” räägib Sveta. Kuueaastane poeg tema süles hõõrub oma nina õrnalt ema lõua vastu.

Poisid on vanemate armastust proovile pannud ka väljakutsuvaid meetodeid kasutades. Näiteks on kõige pisem keeranud demonstratiivselt elektripliidi nuppu, mis on talle keelatud ja samal ajal emale pingsalt otsa vaadates küsinud – kas sa armastad mind?

Vanem poiss pani isa proovile sellega, et pissis meelega põrandale. Aleksei ei lasknud end verest välja lüüa. Tegi põranda puhtaks ja ütles pojale, et kui see peaks korduma, peab poiss ise enda tagant koristama.

Vanemad rõhutavad, et katsumusi leevendavad rõõmsad ja helged hetked. Ja neid tuleb iga päevaga aina rohkem.

“Lapsed ärkavad hommikul meist varem, jooksevad siis kõik meie tuppa ja poevad kaissu. See on nii hea tunne! Pikutame siis seal koos nagu tõeline suur pere,” räägib Aleksei. “Ja korjavad koguaeg emale lilli. Jooksevad võidu, kes saab enda lille esimesena üle anda.”

Armastuse märgiks toodud kivikesi on emal-isal aga kogunenud nii palju, et vanemad poetavad neid juba salamahti aknast õue.

Sveta räägib, et tõeliselt rasked olidki vaid esimesed neli kuud, seejärel läks kergemaks ja lapsed on nüüd valmis rohkem koostööd tegema. Stabiilsusest on aga praegugi veel vara rääkida. Rahulikumad päevad vahelduvad närvesöövatega. Kuid värskete vanemate ebakindlus ja abitus on nüüdseks taandunud, asemele on tulnud krooniline väsimus.

“Kümme aastat me ju elasime vaid kahekesi ja iseendale. Magasime hommikuti nii kaua kui tahtsime. Nüüd aga oleme ära unustanud, et on vaja endale aega võtta,” räägib Aleksei, et õnneks ulatavad neile abikäe nende vanemad ja suur abi on tugiisikust, kellele nad võivad helistada iga kord, kui oma jõud ja tarkus otsa saavad.

Teistele lapsendamissooviga peredele teab ta öelda, et otsuses peab olema väga kindel. “Ühte ma ütlen – kerge ei saa see olema. Kõige tähtsam on mitte hirmu tunda katsumuste ees, kuigi jah, hirmus on sellegipoolest.”

Aleksei rõhutab ka seda, et kindlasti ei maksa loota ainult iseendale, sest enda jõud saab üllatavalt ruttu otsa. Tuleb julgelt abi vastu võtta.

“Ja kui on raske aeg, peab teadma, et kõik läheb ajaga paremaks. Vaatan öösel oma magavaid lapsi ja tunnen, et ma ei anna neid mitte kunagi mitte kellelegi!” ütleb Aleksei. See ongi armastus.

Lapsendamine on aastatega vähenenud

Eestis elab lapsendaja peredes ligikaudu 1000 last, lapsendada soovijaid on üle 300 perekonna ja hinnanguliselt 3500 lapsendatut elavad juba täiskasvanuna oma elu.

Ühekordne riigitoetus lapsendamisel on 320 eurot, edaspidi kehtivad peretoetused. Lisaks pakub lapsendavatele ning hooldus- ja eestkosteperede peredele riigihanke korras vajalikke teenuseid lapsendamiskeskus Oma Pere, kes on ainus lapsendajaperesid esindav ühing Eestis.

Lapsendatud laste arv on aastatega vähenenud. Näiteks aastal 2006 lapsendati 158 last. Sealt edasi aga aina vähem. Eelmisel aastal lapsendati kokku 93 last, millest peresiseselt lapsendati 43, uude perre 45 ja välismaale 5 last.

Sotsiaalministeeriumi meediasuhete nõunik Oskar Lepik ütleb, et vähenemisel võib olla mitu põhjust: “Ühe olulisemana tooksin välja selle, et lapsega tekkinud probleemid proovitakse ennekõike lahendada nii, et ta saaks jääda oma õige perekonna juurde. Lapsi ei eraldata perekonnast kergekäeliselt ja proovitakse pigem leida mõni muu lahendus.”

Tugiisik: “Minu silmis on nad tõelised kangelased!”

Lapsendamiskeskuse Oma Pere juhatuse liige Inna Klaos on ühtlasi Aleksei ja Sveta tugiisik. “Neil on nii palju armastust lastele anda. Minu silmis on nad kangelased,” ütleb ta.

“Uued vanemad peavad alati arvestama, et vanemliku hooleta jäänud lapsed on väga haiget saanud ja nendega peab varuma palju kannatust. See pere on väga hästi hakkama saanud. Nad on väga erilised ka seetõttu, et on harv juhus, kui mees nii palju toetab oma naist ja võtab suure osa kohustustest enda kanda,” räägib Klaos, et pere hakkas ka kohe julgelt abi otsima ega häbenenud delikaatsemategi probleemidega tema poole pöörduda.

 

Uudised

Tere tulemast!