Lapsendamiskeskus Oma Pere
  • E-R 19:00 - 22:00 T 14:00 - 22:00
  • 56890150

EPL artikkel2

Lapsendajapere jäeti lapse terviseriskidest teavitamata ja ravimisel üksi

06. NOVEMBER 2015, KADRI IBRUS

Ainult pühendumus ja tugev side lapsendatud lapsega aitas perel lapse
rasketest haigustest üle saada ning andis tõuke lapsendada veel teinegi
laps. Riigi ükskõiksuse kiuste.

„Peaks olema paremini kontrollitud, et tervet last soovivale
lapsendajaperele pakutaks ainult teadaolevalt tervet last,” ütleb kahe lapse
noor ema Liina. Ta on võtnud kasvatada kaks vanemliku hooleta jäänud
väikelast ja teab, millest räägib. Omaenda südame jõul kõigist takistustest
üle saanud ema kinnitab, et lapsendamis- ja sotsiaalsüsteemis on palju
probleeme.

Liina ja tema abikaasa Indrek jõudsid lapsendamisotsuseni, kui viljatusravi
oli luhtunud. Soov kodu lastele avada oli aga suur.

Olime arvestanud, et lapsel võib olla väike tervisehäire. Uskusime, et
suudame sellega toime tulla.

Kuna Eestis pole ühtset lapsendajate registrit, millel oleks üks järjekord
üle Eesti, tehti avaldused mitmesse omavalitsusse, et oma šanssi suurendada.
Läbiti pereuuring ja lapsendajapere koolitus. Sooviavaldusele kirjutati, et
soovitakse teadaolevalt tervet last. „Teades, et reaalsuses on suur osa
vanemliku hoolitsuseta lapsi ka mingi terviseprobleemiga, olime arvestanud,
et lapsel võib olla väike tervisehäire. Uskusime, et suudame sellega toime
tulla,” ütleb Liina. Seejärel jäädi südame põksudes ootele.

Ja siis ta tuligi. Nädalavanune teadaolevalt terve väike tüdruk. Paari päeva
pärast kutsuti abielupaar haiglasse lapsega kohtuma. Bioloogiline ema oli
otsustanud temast loobuda.

Kiindumine esimesest kohtumisest

Liina ja Indrek kiindusid lapsesse kohe esimesel kohtumisel ning lapsendada
otsustati juba samal päeval. Järgmisel päeval kohtuti raviarstiga, kes
selgitas, et lapsel on kaasasündinud ajukahjustus: kaht aju poolkera ühendav
mõhnkeha on aju normaalseks toimimiseks liiga õhuke. (See uuring tehti
tegelikult enne seda, kui info vabast lapsest pereni jõudis.) Haiglas antud
esialgne prognoos oli siiski leebe: võimalikud õpiraskused keskkoolis.
„Kuigi ka see oli alguses ehmatav, ei tundunud see nii tõsine,” meenutab
Liina.

Kahekuuselt ilmnes lapsel nii käte kui ka jalgade spastilisus. Kui tüdruk
sai neljakuuseks, tekkis kahtlus, et ta ei näe.

Peagi tekkis vanematel kahtlus, et lapse tervis on kehvem, kui neile mõista
anti. Vanemate soovil hakati uuringuid tegema. Kahekuuselt ilmnes lapsel nii
käte kui ka jalgade spastilisus, käed olid rusikas ja jalad pöiasirutuses.
Kui tüdruk sai neljakuuseks, tekkis kahtlus, et ta ei näe. „Arst lihtsalt
kinnitaski, et jah, ta ei näe, väljendades seda kui kõige igapäevasemat ja
tavalisemat asja,” sõnab Liina.

Pärast neid raskeid diagnoose otsustas abielupaar lapsendamise ametliku
protseduuri peatada ja hakata lapse eestkostjateks. Lapsest loobuda nad ei
suutnud. Vanematel oli palju küsimusi, aga ametlikud kanalid vaikisid. Neil
ei õnnestunud saada infot ei lapse bioloogiliste vanemate, raseduse ega ka
sünnituse kohta.

„Palusin ametnikul, kes oli kontaktis bioloogilise emaga, esitada
täiendavaid küsimusi, aga vastuseid ma ei saanud. Samas küsib lapse arst
minult lapse bioloogiliste vanemate andmeid – see kõik on ju lapse ravi
mõttes oluline.” Kas bioloogiline ema tarvitas raseduse ajal ravimeid, on
siiani teadmata.

Laps ei hakanud kõndima ega rääkima. Perekond oli kõiges üksi ja seikles ühe
arstikabineti ukse tagant teise taha. Siiski prooviti lapsele tagada parim.

Avastasin, et meie laps on tüüpiliste näojoontega, mis FASD diagnoosile
vastavad.

Alustati masseerija ja füsioterapeudi juures käimist. Enne aastaseks saamist
määrati lapsele raske puue. Pöörduti ka Haapsalu rehabilitatsioonikeskusse,
kus käiakse siiani kolm korda aastas. Sama palju käiakse ka Tallinna
lastehaiglas.

Õnneks hakkas lapse nägemine paranema. „Kui laps sai kaheaastaseks, olime
unustanud nägemisega seotud probleemid – see oli imeline. Kuni selle hetkeni
ei teadnud ma FASD-st mitte midagi. Siis leidsin juhuslikult info.
Avastasin, et meie laps on tüüpiliste näojoontega, mis sellele diagnoosile
vastavad.” Fetal Alcohol Syndrome (FASD) ehk fetaalne (loote)
alkoholisündroom on kogum füüsilisi ja vaimseid sünnidefekte, mis tulenevad
rasedusaegsest alkoholitarvitamise mõjust lootele. FASD-ga kaasnevad
kasvupeetus ja kesknärvisüsteemi kahjustus.

„Hiljem olen saanud teadlikuks, et näokuju omapära on tingitud tõenäoliselt
bioloogilise ema riskikäitumisest raseduse ajal. FASD häirega lapsed on
mingil moel kõik veidi ühte nägu. Spetsialistid toona seda ei selgitanud,”
räägib Liina.

Tulutud pöördumised

Pere hakkas lapsele lasteaiakohta otsima ja mõistis peagi, et ettevõtmine on
mõttetu. „Sain kogeda, mida tähendab erivajadustega lapse kasvatamine. See
on vaid sinu enda mure,” tõdeb Liina. Nad kirjutasid erahoidudesse ja
erivajadustega laste lasteaedadesse ning pöördusid KOV-de poole, kuid
tulutult. Kuna lapsele polnud võimalik hoiukohta leida, pidi Liina loobuma
tööpakkumisest.

Raskustest hoolimata või just nende tõttu otsustas perekond lapsendada veel
ühe lapse. See väike tüdruk oli neli kuud vana ja terve kui purikas. „Koos
õega kasvamine aitab ka vanema lapse arengule kaasa. Tal on, kellega
suhelda, mängida ja kellelt õppida,” ütleb Liina.

Raskustest hoolimata või just nende tõttu otsustas perekond lapsendada veel
ühe lapse.

Päike hakkas juba pilvede tagant välja tulema… Aga siis tuvastati ühe- ja
kaheaastase lapse emal Liinal verevähk ning ta pidi haiglasse minema.

Liina ema tuli pooleks aastaks appi lapsi hoidma. Olukord oli niivõrd
kriitiline, et kirjade saatmise asemel otsustati koos sõbrast juristiga
ametlikult omavalitsuse poole pöörduda ja seadusega määratud õigust – lapse
õigust haridusele – nõuda. „Tundub, et see on tõesti ainus, mis mõjub. Aga
kõigil pole ju võtta sõbrast juristi appi,” on Liina kriitiline. Vald oli
valmis toetama tugiisiku otsimist ja palkamist, et laps saaks tugiisikuga
tavalasteaias käia. Valla palgale tugiisikut ei võetud. Kuna valla makstav
toetus on nii väike, et ainult sellest tugiisiku palgaks ei piisa, peab pere
maksma kuus sadu eurosid. Liina sõnul ei saa enamik erivajadustega last
kasvatavaid vanemaid seda endale lubada, aga riik ei näi sellest hoolivat.

Nüüd, kui tüdruk on saanud lasteaeda, on tema areng märgatavalt kiirenenud.
„Ta kõnnib iseseisvalt juba paarkümmend meetrit, räägib eakaaslastega
samaväärselt hästi,” rõõmustab ema.

Tugiisikust on palju abi

Ka Liina võitlus vähiga kulges edukalt ja ta oli peagi tagasi laste juures.
Nüüdseks on abielupaar küll lahku läinud, kuid laste kasvatamisse
panustatakse ühiselt. Kogenud spetsialistina suutis Liina tööle tagasi
minna, aga ainult tänu sellele, et oli võimalik tugiisikuga koormust jagada.

Riigile jääb küsimus: miks ei tehta seda vähestki, mis aitaks last nii
palju?

Nad on visaduses hakkama saanud, kuid riigile jääb küsimus: miks ei tehta
seda vähestki, mis aitaks last nii palju?

Liina arvab, et lapsendajaperedele tuleb ausalt kõik ära rääkida. Kui
teatakse, et laps on haige, tuleb seda öelda. „See on ju ometi lapse enda
huvides, et tema eest saaks võimalikult hästi hoolt kanda. Ka pere peab
teadma, millega arvestada.” Tema arvates tuleks sellises olukorras lapsi ka
põhjalikumalt uurida. „Teades meie raskusi, ei sooviks ma ühelegi
perekonnale sarnaseid läbielamisi.” Liina sõnutsi tuleks seadusega tagada,
et lapse tervise seisukohast olulised bioloogiliste eellaste andmed oleksid
vähemalt spetsialistidele kättesaadavad. „Vähem võitlemist ja rohkem
võimaluste pakkumist,” avaldab Liina viimase soovi, enne kui kiirustab
intervjuult tagasi laste juurde.

PUUDULIK TERVISEINFO ON VÄGA SUUR PROBLEEM

Sigrid Petoffer, MTÜ Oma Pere tegevjuht

Kommentaar

Eestis soovib lapsendada mitusada perekonda. Meie ühingu kaudu tuge saanud
lapsendanud pered toovad ühe peamise probleemina esile selle, et lapse kohta
saadakse puudulikku infot.

Lapsed eraldatakse perekonnast peamiselt väärkohtlemise tõttu, mis tuleneb
vanemate alkoholismist, narkomaaniast, majanduslikust ja tervislikust
olukorrast. Väärkohtlemisele lisandub perekonnast eraldamise trauma.

Selleks et luua lapsele uues perekonnas kasvamiseks parimad tingimused,
peavad pered saama peale lapse terviseandmete ka ülevaate vanemate tervisest
(sh ema rasedusaegsest tervisekäitumisest), sünnituse kulgemisest ja
sünnijärgsest eluolust. Mida rohkem pered lapse kohta teavad, seda kiiremini
ja paremini on võimalik aru saada, kuidas rahuldada lapse arenguvajadusi.
Siis on näiteks võimalik mõista, millest on tingitud lapse öised nutu- ja
hirmuhood.

Terviseandmete puudumist põhjendatakse peredele delikaatsete isikuandmete
kaitsega, kõikide laste võrdse kohtlemise printsiibiga (lapsendatavatele
lastele pole vaja teha lisauuringuid) või sellega, et infot lihtsalt pole.

Olukorra parandamiseks tuleb pöörata rohkem tähelepanu lapse kohta andmete
kogumisele ja sellele, et pered saaksid ettevalmistuse erivajadusega lapse
kasvatamiseks. Kohalik omavalitsus, asenduskodu ja maavalitsus saavad
vanemlikku hoolt vajavate laste elu korraldada ning sotsiaalministeeriumil
tuleb selleks luua selge ja last igast küljest toetav regulatsioon. Kui
perekond on osutunud vanemlikku hoolt vajava lapse kasvatamiseks sobivaks,
tuleb teda usaldada ja edastada talle lapse kohta kogu info.

ISIKUANDMETE SEADUS EI LASE TERVISEINFOT JAGADA

Sotsiaalministeerium selgitas, et lapsendamise korraldamine on kohalike
omavalitsuste kohustus. Täpsemat riiklikku reguleerimist nad vajalikuks ei
pea.

Ministeeriumi kõneisik Aleksandra Solnt-seva märkis, et isikuandmete kaitse
seaduse järgi peab lapse bioloogiliste vanemate terviseandmete edastamiseks
olema nende nõusolek. Ent seaduse järgi võib erandjuhul infot anda siis, kui
kaalul on elu või tervis.

Ministeeriumi hinnangul tuleks lapse geneetiliste andmete teadasaamiseks
lapsele teha geenianalüüs.

„Plaanime lapsendamise korraldamise maavalitsustest
sotsiaalkindlustusametisse üle viia. See tähendaks, et lapsendamist
hakatakse ühetaoliselt korraldama. Muudatustega kaasneks ka lapse
terviseinfo jagamise kohustus, kuid mitte kindel viis. Lisaks soovime
käivitada lapsendada soovijate registri,” teatas ministeerium.

Küsimusele lasteaia ja sotsiaalteenuste kättesaadavuse kohta vastas
ministeerium napilt: „Lasteaiad on kohaliku omavalitsuse korraldada,
rehabilitatsiooni teenust pakub riik ja sellele ligipääs on reguleeritud
sotsiaalhoolekande seaduses.”

Uudised

Tere tulemast!