Lapsendamiskeskus Oma Pere
  • E-R 19:00 - 22:00 T 14:00 - 22:00
  • 56890150

EPL artikkel

Eesti on laste välismaalt lapsendamiseks valmis, pagulaslaste jaoks siiski veel mitte.

Kadri Ibrus

28.03.2016

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna on teinud ettepaneku alustada laste rahvusvahelist välisriikidest Eestisse lapsendamist. MTÜ Oma Pere juht Aire Nurm arvab, et kõige mõttekam on alustada rahvusvahelist lapsendamist Venemaalt. Paljudes Euroopa riikides on saatjateta alaealiste/laste puhul panustatud hooldusperede süsteemile. Eestis on see korralikult välja arendamata.

Seni on Eesti lapsi välismaale lapsendatud. Nüüd, kui Eestis lapsendada soovivate perede hulk aina suureneb, aga lapsendatavaid lapsi neile ei jagu, on sotsiaalministeerium otsustanud luua Eesti inimestele võimaluse lapsendada lapsi ka väljastpoolt Eestit.

„On tekkinud piisav hulk lapsi soovivaid peresid, kes oleksid valmis teisest kultuuriruumist ja meile võõramate usuliste veendumustega piirkondadest lapsi lapsendama ning neid Eesti ühiskonnas levinud tavade kohaselt üles kasvatama,” märgib sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna oma algatuskirjas.

Omavalitsuste andmete analüüsist selgub, et Eestis esitatakse aastas ligikaudu 350 lapsendamistaotlust. Uude perekonda lapsendati üle­eelmisel aastal aga kõigest 43 last. See tähendab, et lapsendada soovivate perede lootus ainult kodumaise lapsendamise kaudu last saada on väga väike. Eestist välisriiki lapsendamiste hulk on vähenenud kõigest viiele lapsele aastas (sotsiaalministeeriumi andmed 2014). Täna on lapsendamise ootel ligikaudu 350 lapsendajat. Uude perekonda lapsendati üle­eelmisel aastal aga kõigest 43 last.

Lapsendada soovijate järjekord on aastatega aina pikenenud ja last soovivaid peresid on kogu aeg rohkem kui õiguslikus mõttes lapsendatavaid lapsi. Sotsiaalministeeriumi juures tegutsenud rahvusvahelise lapsendamise komisjon on juba aastaid tagasi teinud ettepaneku anda Eesti peredele võimalus lapsendada välismaalt – nii et riik aitaks neil seda organiseerida.

Tsahkna otsustaski teha nüüd Eestis lapsendamist korraldavale MTÜ­le Oma Pere konkreetse ettepaneku hakata vahendama rahvusvahelist lapsendamist välisriikidest Eestisse. Riik aitab lahendada õigusküsimusi.

Eesti pole pagulaslapsi leidnud

Põhjus, miks teema just nüüd päevakorda tõusis, on sõjapõgenike olukord, märgib Tsahkna oma kirjas. „Poliitilise olukorra muutus Euroopas ja pagulaste massiline sisseränne on Eesti avalikkuses tõstatanud küsimuse võimalikust lapsendamisest sõjakolletest, kus asuvad pagulaslaagrid,” kirjutab Tsahkna. Kuid täpsustab: „Mainime, et kriisikolletest lapsendamist ei saa pidada lapse huvide seisukohast parimaks lahenduseks ja rahvusvahelised soovitused kutsuvad riike ning

lapsendamisega tegelevaid osapooli mõistvale suhtumisele, et lapsendamise kaudu ei katkestataks lapse ja vanema vahelist õiguslikku suhet oludes, kus lapse lapsendatavust tõendada ei ole võimalik või on väga keeruline.”

Minister ütleb, et Eesti inimesed soovivad aidata sõjapõgenikest lapsi, kuid tunnistab ühtlasi, et aitamisviis ei saa olla lapsendamine. „Lapse päritolu, tausta, sidemeid lähedastega, kas ta vanemad elavad või mitte ja muid olulisi aspekte on raske välja uurida – tihtipeale pole see isegi võimalik. Kuid kui lapse lapsendatavus on tõendatud ja tema päritoluriigi seadus seda võimaldab, siis on ka lapsendamine võimalik,” selgitatakse ministeeriumist.

Ministeerium on limiteerinud oma tegevuse sellega, et valmistuda juhtudeks, kui saatjata üksikud pagulaslapsed juhtuvad jõudma Eesti piirini. „Sõjakolletest pärit lapsi, kes saabuvad Eestisse rahvusvahelise kaitse taotlejana, saame aidata pakkudes neile asenduskoduteenust või hooldusperet,” selgitab Lepik.Teiste riikide kogemusest on teada, et rahvusvaheline lapsendamine tähendab alati riski.

Seda, kuidas vanemliku hoolitsuseta pagulaslapsed Eesti hooldusperedeni jõuaksid, ei ole veel riigi tasandil arutatud. Küsimusele, kas riik ei ole mõelnud aidata neid lapsi Eestisse toimetada, kasvõi koostöös ÜRO pagulasagentuuriga UNHCR, vastatakse eitavalt. „Teadaolevalt ei ole praegu Kreekas saatjata alaealisi, keda teistesse riikidesse, sh Eestisse ümber paigutada,” kinnitab ministeeriumi pressiesindaja Oskar Lepik. Lepik selgitab, et sellisele järeldusele on tulnud Kreekas pagulasi valiv Eesti riigi esindus.

Paljud Euroopa riigid on siiski leidnud võimalusi tegeleda abi vajavate sõjapõgenikest laste aitamisega proaktiivselt, toimetades neid omal kulul riiki.

Näiteks Soome on juba aastaid vabatahtlikult vastu võtnud pagulasi, sealhulgas lapsi, kellele UNHCR on vastava staatuse andnud. Suurbritannia andis hiljuti teada, et on valmis Süüriast ja teistest kriisipiirkondadest vastu võtma ja kohale tooma rohkem sõjapõgenikest lapsi. Suurbritannia valitsus teeb samuti UNHCR­iga koostööd, et identifitseerida Süüria ja selle naaberriikide pagulaslaagritest abi vajavaid lapsi. Räägitud on veel 3000 lapse oma riiki võtmisest. Selle nimel teeb seal kampaaniat lastekaitseorganisatsioon Save the Children.

Üksi, ilma saatjata Eestisse jõudnud alaealised on paigutatud SOS lastekülla. Seal elab praegu kaks

Eestisse sattunud saatjata alaealist. Alates 2014. aastast on lastekülas ajutiselt viibinud seitse Eestisse jõudnud alaealist. Seega näitab statistika, et iseseisvalt rändavad lapsed ei jõua siiski nii kaugele kui Eestisse ja tegemist on erandjuhtudega. Ka need, kes on Eestisse sattunud, on olnud teel kuhugi mujale.

Aasta alguse seisuga oli Europoli andmeil teadmata kadunud vähemalt 10 000 saatjata Euroopasse jõudnud pagulaslast. Paljud neist arvatakse olevat inimkaubitsejate meelevallas, sunnitud osalema seksi­ ja narkokaubanduses. Saksamaal, kus on eriti suur uute pagulaste kontsentratsioon, on hoolekandeasutused üle koormatud ega suuda laste eest enam hoolt kanda.

Rahvusvaheline lapsendamine on võimalik riikide puhul, kellega Eesti sõlmib vastavad kokkulepped ja lepingud. Riikidevahelist lapsendamist korraldavad riigid akrediteeritud agentuuride kaudu.

MTÜ Oma Pere juht Aire Nurm arvab, et kõige mõttekam oleks alustada rahvusvahelist lapsendamist Venemaalt. Need üksikud juhtumid, kus perekonnad on püüdnud last lapsendada väljastpoolt Eestit, on olnud seotud just Venemaaga. „Pered on ise otsinud kontakte Venemaa lastekodudega, et sealt lapsi lapsendada,” sõnab Nurm. Tema jutu järgi on see aga läinud väga vaevaliselt, sest riik pole kaasa aidanud ja vastavad lepped on Venemaaga sõlmimata. Need on olnud Eesti venelaste pered, kes on üritanud Eestist lapsendada, kuid pole pikkades järjekordades kuigivõrd edasi jõudnud ja on ootamisest väsinud.


Vaadata võib ka Ukraina poole. Eestlased on juba eri ettevõtmiste kaudu näidanud valmisolekut sealseid sõjapõgenikke aidata. „Nende riikidega on olemas mingid sidemed ja teadmised,” märgib Nurm. Ent Venemaa ega Ukraina ei ole ühinenud rahvusvahelist lapsendamist reguleeriva Haagi konventsiooniga. Mismoodi täpselt oleks võimalik nende riikidega koostööd arendada, hakataksegi nüüd uurima.
Aasta alguse seisuga oli Europoli andmeil teadmata kadunud vähemalt 10 000 saatjata Euroopasse jõudnud pagulaslast.

Kui laps Eestisse lapsendatakse ja lapsendajaga midagi juhtub, vastutab tema eest Eesti riik. Lapse käekäigu eest peab hea seisma ka kohalik lastekaitsetöötaja. Näiteks nõuavad paljud riigid oma laste kohta igal aastal aruannet, kuidas lapsel uues peres läheb.

Praegu on Nurme sõnul välismaalt lapsendamise vastu huvi väljendanud ainult üksikud pered, sest on teada, et lapsi välismaalt Eestisse lapsendada on praktiliselt võimatu.

Teiste riikide kogemusest on teada, et rahvusvaheline lapsendamine tähendab alati riski. Seetõttu on paljudes Euroopa riikides, nagu näiteks Suurbritannias tehtud saatjateta alaealiste/laste puhul panus pigem hooldusperede süsteemile. See tähendab, et laps võetakse hooldusele teda ametlikult adopteerimata. Pagulaste puhul otsitakse esmalt nende oma kogukonna hulgast võimalikku hooldusperet, kes on juba riiki tulnud. Suur­britannias peavad hoolduspered läbima põhjaliku uurimise, mille alusel otsustatakse, kas neil on üldse õigus hoolduspereks hakata. Selleks kulub vähemalt kaheksa kuud. Nüüd on lastekaitseorganisatsioonid palunud, et protseduuri pagulaslaste puhul erandkorras kiirendataks, et kriisiolukorras lapsi aidata.

 

Eesti hooldusperede süsteem on korralikult välja arendamata ja neile ei tehta nii põhjalikku kontrolli kui lapsendada soovijatele. Ent Nurme sõnul oleks just seda vaja: hooldusperede eel­ ja ka järelkontrolli, kui laps juba seal elab.

Puudub tugev tugisüsteem

Sõjapõgenikest lapsed, kes iseseisvalt mööda Euroopat rändavad, on enamasti teismelised. Nad on üle elanud dramaatilisi sündmusi ja neil võib olla traumajärgne stressihäire. See tähendab, et nende edukaks vastuvõtmiseks peab toimima tugev tugisüsteem, mis toetaks ka lapsi vastuvõtvaid hooldusperesid. Seda Eestis veel ei ole. Näiteks Rootsis, kus on pikaaegne üle maailma lapsendamise traditsioon, on välja töötatud ka pädev hooldusperesid toetav tugisüsteem.

Eestis on kavas järgmisest aastast käivitada üleriigiline lapsendajate register, mis korrastaks süsteemi. Praeguseni on asjaga tegelenud iga omavalitsus (lapsendamisega tegelevad maavalitsused, hooldusperedega omavalitsused – toim) omasoodu. Hooldusperede registrini jõutakse võib­olla alles ülejärgmisel aastal.

„Alustada enne lapsendamist hoolduspereks olemisest on väga hea variant,” kiidab Nurm. „Siis saab inimene esimestel kuudel nõu ja abi küsimiseks alati omavalitsuse lastekaitsetöötaja poole pöörduda. Lapsendamine on pöördumatu otsus.”

 

Uudised

Tere tulemast!