Lapsendamiskeskus Oma Pere
  • E-R 19:00 - 22:00 T 14:00 - 22:00
  • 56890150

Artikkel

«Miks meie kasupereks ei sobi?»

15.03.2016. Postimees

Anneli Ammas, reporter

Eestis on üle 2800 lapse, kes ei kasva oma bioloogiliste vanemate juures, neist üle tuhande elab asenduskodus. Samas leidub sadu peresid, kes sooviksid neid lapsi lapsendada või hooldusele võtta, aga nende kokkusaamine käib kohati läbi suurte juhuste.

«Teame juhtumeid, kus lapsed on hooldusperre jõudnud n-ö tutvuste kaudu – pöördutakse otse tuttava lastekaitsetöötaja poole, laps leitakse ning jõuab vähe ette valmistatud perre,» rääkis pereuurija Viiu Orgmets oma kogemusest.

«Kui last mitme aasta pärast lapsendama hakati ja läksin pereuuringut tegema, siis nägin, et peres olid sellised suhted, mille puhul ei oleks sinna üldse tohtinud last anda,» meenutas ta ühte juhtumit.

Viimastel nädalatel on meediasse sattunud lugusid peredest, kes sooviksid endale lapsi ega mõista, miks neile lapsi ei anta. Süsteem justkui oleks, seadustes on üksikasjalikult kirjeldatud, kuidas lapsendatakse ja kuidas lapsi hooldusperre antakse. Lapsendamine käibki enamasti kindlate reeglite järgi, hooldusperede puhul sõltub palju konkreetse valla või linna praktikast ning sageli ainsa lastekaitsja otsusest, samuti tutvustest.

Pereuurijate sõnul peaks nii lapsendamise kui ka perre hooldamisele võtmise puhul perega põhjalikult tegelema enne ning ka pärast seda, kui sinna lapsed antakse. Orgmetsa ja tema kolleegi Maie Salumi kinnitusel on kõige tähtsamad hoolivad peresisesed suhted, aga ka läbisaamine vanavanemate ja sõpradega.

«Need on katkised lapsed, kellel on erakordselt suur kiindumisvajadus,» nimetas Salum. «Laps ei vaja muud kui teda armastavat ema, armastavat isa ning teineteist armastavaid vanemaid – kõik muu tuleb juba selliste suhetega kaasa,» võttis pereuurija lihtsalt kokku.

Ning see ongi Salumi ja Orgmetsa sõnul peamine küsimus, millele pereuuringus vastust otsitakse ning mille pärast vahel perele ka ei öeldakse. Või siis antakse nõu, kuidas oma peresuhteid parandada, et kuulda jaatavat vastust ja siis ka lapsed perre saada.

Otsitakse sobivat peret

Hooldusperesid ühendava MTÜ Igale Lapsele Pere liikmeteni on jõudnud hulgaliselt üleskutseid, kus lastele otsitakse tugi- ja hooldusperesid.

«10-aastane vajab perekonda!»

«Viis venekeelset last Ida-Virumaal vajavad kasuperesid väljaspool Ida-Virumaad. 6-aastane tüdruk, ema HIV-positiivne, laps elab hetkel lastekodus; kaks 6-aastast poissi, 5-aastane poiss, 9-aastane tüdruk.»

«Noorele neiule, 15-aastane, elab lastekodus, otsitakse tugiperet, kes abistaks teda ellu astuma. Tüdruk on vaimupuudega, aga heasüdamlik, talle meeldib käsitööd teha ja ta tuleb koduste toimetustega hästi toime.»

«Kiiresti vajab turvalist perekeskkonda kuuekuune tüdruk, kes hetkel elab turvakodus ning vanemaid püütakse aidata, et nad ühel hetkel oleksid valmis ise last kasvatama.»

«Eesti lõunapoolsemast osast otsitakse peret 5-aastasele poisile. Tema füüsiline areng on rahuldav, aga lapse silmaring ja sotsiaalne areng ei vasta vanusele, kõne pole piisavalt arenenud. Hetkel asenduskodus.»

«Lõuna-Eestis asuv asenduskodu otsib väga toredat tugi- või hooldusperet kahele varateismelisele tüdrukule. Peret on juba üle aasta otsitud.»

«Otsime tugiperet 5-aastasele tüdrukule. Ta on jutukas, sõbralik, seltsiv, usaldav, kiiresti kohanev. Vend elab eraldi vanaema juures. Lapse ema on raskustes, isa kinnipidamisasutuses. Emal puudub lähedaste toetus ja abi. Laps on hetkel turvakodus.»

Loetelu võiks pikalt jätkata. Kas ja kui paljud neist katkistest lastest on tugi- või hoolduspere leidnud, ei tea. Aga igal aastal eraldatakse Eestis peredest sadu lapsi. Paljud satuvad asenduskodusse, osale leitakse sugulaste seast uus turvaline pere, osa läheb koju tagasi, osa leiab tugi- või hoolduspere ning umbes poolsada last lapsendatakse.

Kümned lastekaitsjad langetavad päevast päeva raskeid otsuseid, mis määravad laste saatuse. Kindlam on leida lastele turvaline kodu ühes 33 asenduskodust kui otsida lastele uus pere, mis võidakse leida hoopis teisest Eesti otsast. Pereuurijad teavad hiljutist näidet, kus ühes asenduskodus elavale tublile teismelisele oleks võinud leida uue kodu teises Eesti otsas, kuid kohalikud lastekaitsjad leidsid, et see oleks kaks korda aastas külastamiseks liiga kaugel.

Riik on viimastel aastatel ehitanud euroraha toel lastekodudele 46 uut peremaja, kus on kohti 325 lapsele. Kokku on lastekodudes kohti 1273 lapsele, neist oli aasta alguses täidetud 1021. Sajad asenduskodude töötajad püüavad nii hästi, kui suudavad, neile katkistele lastele toeks olla.

Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna laste hoolekandepoliitika juhi Signe Riisalo sõnul ei ole võimalik, et kõigile lastele sobib ja leitakse uus pere.

«Väga palju on puudega, psüühika- või käitumishäiretega lapsi, kelle kasvatamisega pered hätta jäävad – neile on asenduskodud ainuke variant,» märkis ta.

Riisalo tõi näiteks Rootsis tehtud uuringu, mis näitas, et kõige paremini saavad edaspidi elus hakkama lapsendatud lapsed ning ka asenduskodus kasvanud lastel läheb elus paremini kui hooldusperes kasvanutel. Eesti kohta niisuguseid andmeid pole.

Sotsiaalministeerium tahab aasta pärast luua üleriigilise lapsendajate ning kahe aasta pärast hooldusperede registri, ja nii üks kui ka teine tegevus peaks edaspidi saama juhitud sotsiaalkindlustusameti lastekaitseüksusest.

Pereuurijad Maie Salum ja Viiu Orgmets ning MTÜ Oma Pere tegevjuht Aire Nurm peavad õigeks, et need registrid  teineteist täiendaksid, sest sisuliselt ja ka lapse seisukohalt ei tohiks olla vahet, kas laps elab peres lapsendamise või hoolduslepingu alusel. Lapsendamisele keskendunud, aastaid tegutsenud Oma Pere hinnangul on lapsendamist soovivad pered oma sammu põhjalikult läbi mõelnud ja lapse perre tulekuks pikalt valmistunud. Kuid isegi siis ei pruugi hästi minna.

Salum rääkis kahest alla kaheaastasest lapsest, kes mõlemad olid asenduskodus ühtviisi katkised, häiritud psüühikaga. Ühe pere puhul on kaks aastat hiljem tulemuseks imetore laps, teine pere andis pärast poolt aastat alla.

«Kas sa tead, mis teisest lapsest tänaseks on saanud?» küsis Orgmets kolleegilt. «Tal on uus pere ja seal läheb kõik hästi!»

Salum ja Orgmets rõhutasid, kui oluline on laste jaoks kiindumine. Nad teavad näiteid, kus pisike ilmakodanik ripub uue ema seelikusaba küljes, andmata talle hetkekski puhkust.

«Seepärast on oluline, et lisaks emale oleks peres isa, oleksid toetavad vanavanemad, sõbrad,» pani Salum kasuvanemaks ihkajatele südamele.

Lapsendamise puhul katsutakse pere lastekaitsjate, pereuurijate ja koolitajate poolt põhjalikult läbi. Hooldusperede puhul pereuuringut vaja pole. Hoolduspereks hakkamisel võib piisata, kui pere on end registreerinud koolitusele ning kohaliku omavalitsuse lastekaitsja perel külas käinud ja vestelnud.

Vabatahtlikud täidavad lünki

Samas tekib Eestis üha juurde peresid, kes sooviksid saada vanemliku hooleta jäänud lastele juba praegu uueks oma pereks. Nad on ühinenud kahte kasuperede organisatsiooni – MTÜsse Igale Lapsele Pere ja Kasuperede Liitu –, kus pered üksteist toetavad ja püüavad täita seni riigist jäänud lünka. Neile lisaks on esialgu lapsendajate toeks loodud MTÜ Oma Pere, mis pakub tuge ka hooldusperedele.

Vabatahtlikud ühendused on aktiivsed, nendega on ühinenud sadu peresid, nad õpivad ise ja koolitavad teisi. Nad üritavad külvata ühiskonda ja riigiametnikesse mõtet, et vanemliku hooleta lastele peaks rohkem leidma uusi peresid ja lapsi vähem asenduskodudes kasvatama. Vabatahtlike hulgas on professionaale, aga palju ka amatööre, keda innustab tegutsema soov vanemliku hooleta laste elu muuta.

Sadade kohalike omavalitsuste ja 15 maavalitsuse kanda antud ning harali süsteem tekitab arusaamatusi, nagu kirjeldas paar nädalat tagasi ETV saade «Pealtnägija». Miks mulle, nii korralikule ja normaalsele inimesele, kellel on kodus laste kasvamiseks head tingimused, lapsi ei anta?

Margiti ja Tõnise lugu

Pereuurijad mõistavad, et peredel ei ole kerge sageli aastaid oodata, kuni just neile sobiv laps leitakse.

«Miks inimene üldse küsib nii, et miks mulle last ei anta, olen nii normaalne?» imestas kahe algkooliealise lapse hoolduspere ema Margit (nimi muudetud – toim). «Inimesed käivad lastekodudes lapsi justkui küttimas, aga laps ei ole ju kaup, laste sel viisil otsimine on madal.»

Margit ja tema abikaasa Tõnis otsustasid viis aastat tagasi, et soovivad kasvatada võõraid lapsi kui omasid. Nad pidasid silmas lapsendamist. Paar leidis internetist Oma Pere lehe.

«Me ei tahtnud kohe ametniku juurde minna ja Oma Pere näol leidsime kogukonna, kellelt küsida oma esimesi küsimusi,» meenutas Margit. «Kohtusin ühingut toona juhtinud Sigrid Petofferiga ja see oli väga informatiivne kohtumine.»

Edasi pöördusidki nad pereuuringu tegija poole – lapsendamisel on pereuuring esmatähtis. Margit otsis internetist ka selle kohta infot, kuid eestikeelset ei leidnud. Ja nii uuris naine Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide veebilehti, et uurida, kuidas seal asi käib.

«Teadmatus oli ikka suur, kui pereuuringu tegija Maie Salum meile ühel pühapäeval külla tuli,» rääkis Margit.

Kogenud pereuurija oli Margiti ja Tõnise juures pika päeva, kaheksa tundi. «See oli kvaliteetne pereteraapia, ta on väga hea suhtleja, ei andnud hinnanguid, rääkisime meie ootustest, kuidas pere lastega toimima hakkab, ja meie vestlused jõudsid sügavate isiklike teemadeni. See oli hästi tervendav kohtumine ning saime kindlustunde, et oleme valmis koos seda kõike tegema,» meenutas Margit.

Salum oli esimene, kes pakkus Margitile ja Tõnisele, et ilmtingimata ei pea lapsendama, vaid on ka teisi juriidilisi vorme – hooldus- ja eestkostepere. Selle tegevjuhi Aire Nurme sõnul näitab Oma Pere kogemus, et sageli alustavadki pered hooldusperena ja alles siis lapsendavad.

Margit ja Tõnis sõitsid seejärel läbi pool Eestit, kohtusid maavalitsustes lapsendamist korraldavate ametnikega, rääkisid igal pool ühte juttu, esitasid pereuuringu.

«Mis edasi saab, ei öelnud selgelt keegi,» tõdes Margit. «Aga see süsteem, et tuleb mööda Eestit käia, et pole keskset korraldust, et igal pool pead oma jutu uuesti rääkima, ei ole mõistlik.» See olukord peaks uuel aastal muutuma.

Oma Pere juurest said Margit ja Tõnis hoolduspere-kogemusega mentori ning siis nad mõistsid, et võiks hakata just hoolduspereks. Kui nad oleksid jäänud kindlaks lapsendamisele, ootaksid nad võib-olla siiani lapsi oma perre – neid lapsi, keda saab lapsendada, kelle vanematelt on kõik õigused võetud, on lihtsalt palju vähem kui lapsendada soovijaid.

Igal juhul ei kulunud aastatki, kui Margit ja Tõnis kutsuti ühte lastekodusse, kus olid eelkooliealised õde ja vend. Nad käisid lastel külas, kuid viimastele ei räägitud, et tädi ja onu on siin nende pärast. Lastekodu töötajad jälgisid, kuidas Margit ja Tõnis lastega käitusid, ning varsti tuligi otsus, et nad võiksid lapsed päriselt oma koju viia.

Algus, kuni poolteist aastat, ei olnud kerge. «Ütleme ausalt: koos hakkasid elama võõrad inimesed ja üksteisega harjumine võtabki aega,» tunnistas Margit ja lisas, et nüüd võib ta öelda, et sõprusest ja hoolimisest on saanud armastus ning nende pere on nüüd juba täiesti tavaline lastega pere. Aga selleni on tulnud koos jõuda, väga raskeid hetki üle elada, mentori, psühholoogi, isegi psühhiaatri abi vastu võtta.

Margit ja Oma Pere tegevjuht Aire Nurm on veendunud, et pereuuringut oleks vaja kõigil. Veelgi enam: ei peaks üldse vahet tegema, millise juriidilise vormi alusel lapsed peres kasvavad, nõudmised peaksid olema sarnased. Aga nõudmistest veel olulisem on suhtumine lastesse: lapsed peavad jõudma perre, kuhu neid võetakse kogu eluks, mitte ainult suureks kasvamiseni, niisamuti nagu lapsed sünnivad oma bioloogilisse perre.

 

 

 

Uudised

Tere tulemast!